Klassikaaslaste blogid

Kaur Joakit
Siim Lüüs
Andri Raat
Kätlin Kroon
Triinu Linnas

Delfiinid

Need kiiresti ujuvad veeimetajad kuuluvad vaalaliste seltsi, hammasvaalaliste alamseltsi ja delfiinlaste sugukonda. Viimane hõlmab näiteks delfiine, nokisdelfiine ja pringleid. Delfiinlased on vaalaliste seltsi kõige liigirikkam rühm ( üle 40 liigi) ning nad asustavad nii rannikumerd kui ka ookeane. Paljud delfiiniliigid elavad karjadena koos, karjas kuni 1000 isendit. Nad orienteeruvad ja otsivad toitu, saates pidevalt välja helisignaale, mis peegelduvad teele sattunud takistustelt (kajalokatsioon). Ohu korral hoiatatakse teisi liigikaaslasi.

Delfiini kehaehitus

Delfiinidel on voolujooneline, torpeedojas keha ja sile karvadeta nahk, väliskõrvad ning tagajäsemed puuduvad.

Keha on olenevalt liigist 1-10 meetrit pikk. Nende jõuline sabauim liigub vees üles-alla ning tõukab neid edasi, loivataolised eesjäsemed talitlevad samal ajal kõrgustüürina. Seljauim hoiab keha püstasendis. Delfiinidel on vaid üks pealael asuv hobuseraua kujuline hingats, mille kaudu nad veepinnale tõustes hingavad. Enamikul liikidel on esiletungiv nokataoline teravate hammastega koon ning kumer ,,otsmik’’.

Toitumine

Delfiinid püüavad peamiselt kalu ja kalmaare ( ja teisi vähilaadseid), keda nad haaravad oma kooniliste hammastega ning neelavad tervelt alla. Kiirelt liikuvaid saakloomi aitab neil jahtida looduslik kajalood – delfiinid saadavad välja helisignaale, mis peegelduvad tagasi teele jäänud kalaparvelt. Tihtipeale piiravad delfiinid, enne kui sööma hakkavad, kalaparve ühiselt sisse. Mõnikord kasutavad nad valje helisid parvekalade segadusse ajamiseks ja isegi halvamiseks. Nii saab toidu kätte kergema vaevaga.

Hüpetega edasi

Delfiinid on kiired ning osavad ujujad. Nad hüppavad tihti veest välja ja lendavad lühikest aega lainete kohal. Selliste hüpete ajal saavad suure kiirusega kihutavad delfiinid hingata. Mõnikord teevad delfiinid hoopis kaelamurdvaid hüppeid ja piruette. Arvatakse, et lisaks hingamisele on hüpetel oma osa ka karjasisesel suhtlemisel.

Sigimine

Emased delfiinid sünnitavad kord kahe-kolme aasta tagant üheainsa poja. Poegitakse tavaliselt aasta kõige soojematel kuudel. Ema ja ka teised karja kuuluvad emased aitavad pojal pinnale tõusta, et vastsündinu saaks esimest korda kopsud õhku täis tõmmata. Imetatakse aga vee all. Piim, mida pojad ema nisadest imevad, on väga rasva- ja valgurohke ning järglased kasvavad kiiresti. Poeg jääb pärast sündimist ema juurde mitmeks kuuks.

Kajalokatsioon

Delfiinid on üsna jutukad. Nad suhtlevad omavahel vilistades, kuid jahti pidades lasevad nad arvatavasti oma saagi leidmiseks kuuldavale palju kõrgema sagedusega piiksatusi. Hiljutised uuringud lubavad oletada, et kõrgehäälsed piiksatused tekitavad kaladel šoki, seega saab delfiin nad hõlpsalt kätte. Kajalokatsiooni juures aitab delfiine rasvapadi. Delfiinidel asub peas rasvaga täidetud õõnsus, mis suurendab nende kajalokatsioonisüsteemi tõhusust. See fokuseerib ninakäikudes sündivaid helisignaale ning saadab need välja lühikestest kuivadest plõksudest koosneva ,,helikiirena’’. Signaalid peegelduvad teele sattunud takistustelt ning naasevad alalõualuu kaudu sisekõrva. Tagasisaabunud helisid töödeldes analüüsib aju, kus täpselt asub saak või mõni takistus.

Varjevärvus

Delfiinid on väga iseloomulikult värvunud, sulandudes lainete sillerdusega veepinna läheduses ning hajutades keha piirjooni. Säärane varjevärvus peidab delfiine potentsiaalse saagi silmade eest ning päästab neid haide ja mõõkvaalade hambust. Ja veel: ülalt vaadates sulandub nende tume selg kokku veesügavustega, alt üles vaadates aga ei hakka delfiini valge kõht heleda taeva taustal kuigivõrd silma.

pusle

slideshow

| View | Upload your own

video